Eestirootslased on põline Eesti vähemusrahvus. Nende põhilised asualad olid loode-Eesti rannikualadel ning saartel. Ise on nad end nimetanud Aibofolke – ”saarerahvas”. Valdavalt oli tegu maarahvastikuga, kes tegelesid kalapüügi, meresõidu ja põlluharimisega.

1934. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis rootslasi 7641, mis Eesti kogurahvastikust moodustas 0,7%. Rootslased olid enamuses Vormsis (Ormsö), Pakri saartel (Rågöar), Osmussaarel (Odensholm), Ruhnul (Runö) ning mandril asuvas Riguldi vallas (Rickul). Noarootsi poolsaar (Nuckö) ja Sutlepa (Sutlep) olid segaasustusega. Tuntavas vähemuses olid rootslased Harjumaal Vihterpalus (Vippal) ja Kurkses (Korkis) ning Naissaarel (Nargö).

Eestirootslasi iseloomustas kauaaegne eraldatus riigirootsi ja soomerootsi aladest, isolatsioon oli tuntav ka omavahel. Seetõttu säilisid rootslaste juures kaua nende keelemurded ning saartel ka külakogukondlik elulaad. Igal asualal oli oma dialekt, mis riigirootslastele oli arusaamatu ning mida omavahelgi raskesti mõisteti. Ühistunnetus eestirootslastena tekkis alles 20. sajandil.

Saabumine Eestisse

Rootslased saabusid Eestisse keskajal peamiselt Soomest. Esmakordselt mainiti neid 1294. aastal Haapsalu linnaseaduses. Rootsi asustus oli keskajal väga ulatuslik – piki rannikut Lõuna-Läänemaast Virumaani ning hõlmas ka enamuse Lääne-Eesti saari. Hiljem see vähenes mitmetel põhjustel. Tallinnas oli rootslasi ligi 25% linnaelanikest, Haapsalus veelgi enam.

Võrreldes eesti talupoegadega olid rootslased isiklikult vabad, neid ei pärisorjastatud kunagi. Seda vabadust kaitsesid maahärrade poolt välja antud nn. privileegikirjad, mida tavaliselt võimude vahetumisel pikendati. Rootslaste eriõigused kaitsesid neid ühtlasi ka eestistumise eest.

Võitlus vabaduse eest

Rootsi võimu ajal, 17. sajandi alguses tekkisid eestirootsi aladele esimesed mõisad. Rootslaste seniste õigustega uued isandad enam ei arvestanud, neile kehtestati teotöökohustus ning nii algas talupoegade pikk võitlus oma vabaduse eest. Kohtuprotsessid ulatusid kuni Stockholmini välja. Rootsi riigivõim kinnitas küll korduvalt eestirootslaste privileege, kuid tegelikkuses sel mingit mõju ei olnud.

1710.-11. aastal tabas Lääne-Eestit katkuepideemia. Suur hulk rootsi külasid suri välja, tühjadesse taludesse asusid elama eestlased ning nii algas mandril rootsi alade eestistumine. Saartele seevastu rändas sisse uusasukaid Soomest ja Rootsist ning seal taastus rootslus kiiresti.

Pärast Põhjasõda jätkusid tülid mõisnikega ning teravnesid. Teateid talukohtade ülesütlemisest on nii Vormsist kui Noarootsist, 1781. aastal saadeti Hiiumaalt välja sealne rootsi kogukond ning nad asusid elama Ukrainasse, kus Krimmi poolsaare jalamil rajati oma küla – Gammalsvenskby. Hiiumaa rootslusele tähendas see lõppu, allesjäänud Reigi ja Kärdla rootslased eestistusid kiiresti. Vanad rootslaste eriõigused säilisid vaid Pakri saartel, Ruhnul ja Osmussaarel.

Ametlikult eestirootslasi siiski pärisorjaks ei tehtud, samas ei olnud nad ka tegelikult vabad. Kui 1816. aastal Eestimaa kubermangus pärisorjus kaotati, siis see rootslaste kohta ei kehtinud. Mahajäämus säilis endiselt. Eestlastega võrdsustati rootslased alles 1856. aastal.

Ärkamisaeg

19. sajandi keskel algasid muutused – valdade loomine, koolide rajamine ning talude päriseksostmine. Talude päriseksostmine käis aga aeglaselt, talumaade kruntimine kestis kohati kuni 1920.-te aastate lõpuni. Tihenesid ka eestirootslaste kontaktid emamaaga, eriti usulisel pinnal. 1873. aastal saabusid Eestisse Rootsi Evangeelse Misjoniseltsi misjonärid, tuntumad neist Lars Johan Österblom ning Thor Emmanuel Thorén. Algas usuline ärkamine, mis rootslaste juurest levis edasi eestlastele.Österblom sai kuulsaks Vormsi äratajana ning seal esimeste koolide asutajana. Thorén rajas Noarootsis Paslepa mõisas rootsi vallakoolide õpetajate seminari. Seminar tegutses 14 aastat ning selle kasvandikest kujunes esimene eestirootsi haritlaste põlvkond.

Usulisest ärkamisest kasvas välja rahvuslik ärkamine, mille keskuseks sai Noarootsi. Rajati karskusseltse, laulukoore ja raamatukogusid. Köster Johan Nymani ning kooliõpetaja Hans Pöhli eestvõttel hakkas 1903.a. ilmuma esimene rootsikeelne kalender, mida anti välja kuni 1940. aastani. 1909. aastal asutati Noarootsis Rootsi Haridusselts Eestis (SOV – Svenska Odlingens Vänner). Seltsi ülesanne oli rootslaste rahvustunde säilitamine, edendades haridust ja kultuuri. SOV juurde kogunes eestirootslaste eliit, kes 1917. aastal lõi oma erakonna – Rootsi Rahvaliit. 1918. aastast ilmus  ajaleht Kustbon, millest sai oluline infokanal erinevate eestirootsi alade vahel.

Eesti Vabariik

Eesti Vabariigi aeg tõi kaasa kiire kultuurilise ja majandusliku arengu. Eestirootslastel oli rahvussekretäri koht valitsuse juures ning oma esindus Riigikogus. Kultuuriautonoomia raames asutati esimesed omakeelsed kõrgemad õppeasutused – Pürksi Põllutöö- ja Rahvaülikool (1920) ning Haapsalu Rootsi Eragümnaasium (1931). Läbikäimine eri asualade vahel ning Soome ja Rootsiga tihenes märgatavalt ning 1930.-tel aastatel oli senine isoleeritus murtud. 1933. aasta suvel toimus Haapsalus esimene eestirootslaste laulupidu.

Muidu optimistlikku aega tumestas aga Eesti Vabariigi eestistamispoliitika vähemusrahvuste suhtes 1930.-te aastate lõpul.

Lahkumine

Järsk lõpp tuli Teise Maailmasõjaga. 1939. aastal rajati Lääne-Eestisse NSV Liidu sõjaväebaasid. Rootslased evakueeriti Osmussaarelt, Pakri saartelt ning Naissaarelt 1940. a. juuniks. Pärast Eesti liitmist Nõukogude Liiduga algasid repressioonid, mille käigus kaotati oma juhtivad jõud. Tegelemine seniste elualadega – meresõit ja kalapüük – muutus küsitavaks, ning tasapisi tekkisid mõtted Rootsi ümberasumise kohta.

1940 a. sügisel saabusidki esimesed 110 pakrilast laevaga Stockholmi. Ulatuslikum ümberasumine algas 1943. aastal. Osalt olid need noored mehed, kes pagesid sakslaste mobilisatsiooni eest, osalt ametlikus korras nn. haigetranspordiga lahkunud naised, lapsed ja vanurid. Kokku lahkus 1943.-44. aastal Eestist ca 6800 rootslast (ligi 90%). Alles jäi mitmetel põhjustel 1281. Tühjenenud taludesse asustasid Saksa võimud sõjapõgenikke peamiselt Venemaalt ja Kirde-Eestist.

Sõja järel Rootsis

Ümberasujad paigutati esialgu elama Stockholmi saarestikku, võimaldades neil seniste elatusaladega edasi tegeleda. Sellele vaatamata linnastusid nad 1950.-tel aastatel kiiresti ning praegu elab enamus endistest eestirootslastest Stockholmis või selle lähiümbruses. SOV tegevus jätkus ning uuesti hakkas ilmuma ajakiri Kustbon. Ühingu eesmärk oli nüüd võõrsil elavate kaasmaalaste ühendamine ja kultuuripärandi säilitamine. Sel eesmärgil käib pidev dokumenteerimis- ja uurimistegevus, korraldatakse raamatute ja trükiste väljaandmist ning iga-aastaseid kodukandipäevi.

1985. aastal rajati eestirootslaste noorteühing SONG (Svenska Odlingens Nya Generation), mis ühendab juba Rootsis sündinud eestirootslaste järglasi. 1999. aastal ühines see SOV-ga.

Pärast sõda Eestis

Pärast Nõukogude vägede tagasitulekut suleti eestirootsi alad piiritsooni taha. Kohalejäänud põliselanike kontaktid sugulastega Rootsis katkesid. Rootsikeelsed koolid suleti ning rootsi keel jäi ainult kodukeeleks. Küüditamiste ja kollektiviseerimise käigus hävisid paljud külad ning rahvaarv langes. Osmussaarele ning Naissaarele elanikke tagasi ei lubatud. 1960.-tel aastatel kadus tsiviilasustus ka Pakri saartel.

Uuesti hakati eestirootslastest rääkima 1988. aastal.  Siis asutati Eestirootslaste Kultuuri Selts, mille eesmärk oli Eestis elavate rootslaste ning eestirootsi kultuurist huvitatute ühendamine. Seltsi eestvedamisel toimusid esimesed kodukandipäevad Noarootsis, ilmuma hakkas ajakiri RONOR. Samas alustati rootsi keele taasõpetamist nooremale generatsioonile. 1990. aastal rajati Noarootsis rootsi keele süvaõppega gümnaasium, järgnevatel aastatel eestirootslaste uurimisraamatukogu ja arhiiv ning Rannarootsi Muuseum.

Tänapäev

Elav eestirootsi ühiskond on Eestis tänaseks kadunud. Minevikku meenutavad vaid rootsikeelsed kohanimed ning hauatähised kalmistutel. Rootslasi ja nende järglasi võib Eestis arvuliselt hinnata 200 – 500 vahele. Ka Rootsis jääb sõjaeelse põlvkonna esindajaid üha vähemaks.

Tänastel eestirootsi asualadel on palju ühist – piiritsooni tõttu puutumata loodus, hõre asustus, omapärane ajalugu ning rootsi keele oskajate suur arv. Tihedad on kontaktid endiste põliselanikega Rootsis, paljud neist on tagasi saanud oma maad. Koostöö toimub Rootsis loodud kodukandiühingute kaudu, mis ühendavad ühelt kindlalt asualalt pärit eestirootslasi. Paljud vallad näevad oma tulevikku turismis ja puhkemajanduses.

Allikas: Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus

Noarootsi osavallal on kaks sõprusvalda:

Kronoby kommuun Soome Vabariigis (Kodulehekülg/; koostööleping 27.04.1990 a; uuendatud koostööleping 27.07.2014. a). Koostöö toimub hariduse, kultuuri, spordi, omavalitsuse töö, keskkonnakaitse ja planeerimise valdkonnas. Alates aastast 1995 toimuvad iga-aastased sõprusvaldade mängud, korraldajaks järjekorras üks sõprusvaldadest.

Åtvidabergi kommuun Rootsi Kuningriigis (Kodulehekülg; koostööleping 17.03.1990 a).

Riguldi – Noarootsi kodukandiühing

Rootsis elavaid maaomanikke ühendab Riguldi-Noarootsi Kodukandiühing (Rickul/Nuckö Hembygdsförening) Kodulehekülg . Ühing loodi 07.03.1992 a. ja ühendab ca 1000 liiget, kes ise või kelle vanemad 1944. aastal Eestist lahkusid. Ühingu eesmärk on kaitsta ja tutvustada eesti-rootslaste kultuuripärandit Eestis ja Rootsis. Ühing edendab kultuurilisi, kunsti-, muusika- ja kirjanduslikke huvisid nii Eestis kui Rootsis; on Rootsis elavate endiste Noarootsi kihelkonna elanike kontakt-organiks ning informatsiooni vahendajaks; püüab säilitada ja tutvustada Noarootsi vanu ehitus- ja käsitöötraditsioone nooremale generatsioonile; aitab korraldada reise Noarootsi.

Estlandssvenskar / Estonian Swedes

Svenska Odlingens Vänner i Estland

Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus