Rahvarõivad

Esimesed kirjeldused Noarootsi rahvariietest pärinevad Carl Russwurmi koguteosest „EIBOFOLKE EHK ROOTSLASED EESTIMAA RANDADEL JA RUHNUS Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“ (esmane avaldamisaasta 1855) ja baltisaksa kunstniku Ernst Hermann Schlichtingi värvilistelt tahvlitelt, mis valmisid 1850. aastate alguses ja illustreerisid Russwurmi teost litograafialbumina.

Noarootsi rootslaste rahvariided saab jagada ajaliselt kolme järku. Enne 1815. aastat olid need võrdlemisi sarnased Vormsi rootslaste riietele – eriti peakatete osas. 1815. aastal kutsus aga Nõval elanud prohvetiks saanud tütarlaps kõiki loobuma edevatest kirjutest põlledest, kollastest juuksepalmikutest, punastest rätikutest ja hõbeehetest, mille tulemusel muutusid rõivad sisuliselt mustvalgeteks (must kurrutatud seelik, lihtsad valged kurrutatud käised, valge põll). Tütarlaps sai tohterdamise tulemusel küll kõhuussidest lahti, kuid rootslaste riided oma värvirõõmu enam tagasi ei saanud. 1855. aastal heitis aga Rußwurm ette, et eriti Noarootsis ja Vihterpalus on üha enam maad võtmas eestlaste riietus ja seda mitte just hea maitse suunas – naiste mütsid ja kirjutriibulised seelikud on ilmselgelt üle võetud eestlastelt. Samuti oli seljale langev punutud pats sinna otsa seotud lindiga Eesti maarahva seas laialt levinud komme.

Eestirootslaste vanemat rõivastust iseloomustab eelkõige tume värvitoon, mida püüti elavdada mitmevärviliste lisanditega, tekitades huvitavaid värvikontraste – selles ilmnebki eestirootslaste eriline maitse ja rahvarõivaste omapära. Nii olid naiste mustade jakkide või pikk-kuubede rinnalõige kanditud helekollase, punase või sinise riidega. Kui Ruhnu ja Vormsi naised kandsid rahvarõivaid kuni ümberasumiseni Rootsi, siis Noarootsis, Vihterpalus ja Pakril kanti 20. sajandil rahvarõivaid enamasti pidulikel koosviibimistel -pulmas, varrudel, külaskäikudel jne.

Noarootsis kadusid vanemad riided üsna varakult kasutuselt ja sealne praegune punane rahvarõivas on 1920ndate aastate uuslooming. Rõivakomplekti kuuluvad punasepõhjaline triibuseelik, punane peenvillane liistik, särk, alusseelik, valge põll, kirivöö, punased sukad ja punane kabimüts. Kui 19. sajandi viimasel veerandil oli eestlaste eeskujul kodunenud pikitriibulise seeliku põhivärviks tumepunane, siis 1920.-30. aastal oli see juba erkpunane. Triibustiku laius ja värv varieerusid: aniliinvärvide kasutusele tulekuga olid triibuvärvid erksad (roheline, sinine, türkiis, kollane, violetne). Seelik volditi tihedatesse lappvoltidesse värvli külge.

Antud ülevaate on koostanud Violetta Riidas rahvarõivakursusel valminud oma uurimustöö „Noarootsi rahvarõivad 19. sajandi keskpaigas“ (2015) põhjal.

 

Noarootsi naise rõivastest

Naiste vanem (enne 1850 kasutusel olnud) rõivakomplekt koosnes traksidega särgist (Vormsi särk ERM A 563:1486, legendiga), valgetest kurrutatud käistest (RrM 503 E81, legendi pole), mustast kurrutatud seelikust (RrM502 E80, legendi pole), valgest pilutatud põllest (RrM 505 E 83, legendi pole), punasekirjalisest vööst (ERM A 563:926, legendiga; ERM A 563:496 legendiga), sinisest musta lambanahkse äärega mütsist (rekonstrueeritud Schlichtingi tahvli järgi), lambamustast händadega kampsunist (rekonstrueeritud Heikeli joonise ja pikk-kuue (ERM A 509:2160)järgi), lambamustast händadega pikk-kuuest (Nordiska Museet: NM.0003339, legendiga; ERM A 509:2160, legendiga), punastest sääristest (Vormsi säärised ERM A 563:1885/ab, legendiga), valgetest sokkidest (Vormsi sokid Vormsi muuseumist, foto järgi), pasteldest (Pakri pastlad ERM A 294:10 ab, legendiga), villasest kanditud servaga lahttaskust ( Suomen Kansallismuseo: SU 4002:134, legendiga), sitsiriide tükkidest vardakotist (ERM A 306:10, legendiga), sinisekirjalistest kinnastest (ERM A 509:2667//ab, legendiga), punasepõhjalisest õlarätist, ehetest (punased klaaspärlid, silmadega prees käistel, kaks vitssõlge rätiku kinnitamiseks).

Särk skiott
SJciött
 ehk särk on täpselt samasugune kui Vormsil. 19. sajandi alguseni koosnesid Noarootsi naiste särgid traksidega varustatud pihikust ja selle külge kroogitud või volditud seelikutaolisest alaosast.

Sellise särgi peal kanti käiseid. Hiljem säiliski Vormsil selline arhailine särgitüüp, kuid Noarootsis omandas see ilmselt eestlaste mõjul teistsuguse lõike. Veel 20. sajandi algul kandsid vanemad naised ja osalt nooremadki valgest linasest riidest pikkade varrukatega särki skiuda, skiuta, skjuta (ERM A 306:16), mis koosnes kahest osast: peenemast linasest kangast pihaosast natail ja jämedamast takusest riidest alusest ündetail, ündeend.
Kõige kauem püsis vanapärase särgi kandmine Riguldi valla rannakülades. Siiski hakkasid sealgi 20. sajandi esimesel kümnendil nooremad tegema puuvillasest riidest särgipihtu ning varrukad tehti küünarnukist saadik, nn pooled varrukad.
Uuematel särkidel tehti alumine osa ka odavast poeriidest. Ainult särgi väel ei olevat käidud ja isegi mitte suvel kõige palavamal ajal, vaid särgi peale tõmmati lisaks veel ka villane seelik.

Särgi esemelised eeskujud: Heikeli joonis: Vormsi naise särk. Vormsi alusseelik, ERM A565:1486.

Käised evudail, iwedail

Kuna Noarootsis kasutusel olnud traksidega särk jättis katmata õlad ja käsivarred, tingis see vajaduse eraldi pihakatte – käiste – järele. Noarootsi käised olid nagu Hiiumaalgi üldiselt väljaõmblusteta ja pitsita. 19. sajandi keskpaigas ja ka varem olid naisterahva pihakattena valged käised suhteliselt lühikesed ning alumine alussärk tuli nähtavale. Nii saidki käised Noarootsis nimetuse ivedail, st ülemine osa. Kaeluse kinnituseks oli tavaliselt ülekullatud, peenelt töödeldud üks või kaks kuue klaaspärliga preesi, breske.

Käiste esemeline eeskuju: Noarootsi käised, RrM 503 E 81.

Seelik svart kjol

Rannarootslaste peaaegu musti seelikuid nimetati nii Hiiumaal kui ka Noarootsis vastavalt – svart kiul või svart kjol. Suvel kanti Noarootsis linast või poolvillast seelikut (särk). Need vanapärased mustad seelikud olid üleni sügavates voltides, peenem kurrutus ehk plisseerimine tuli hiljem.

Tähelepanu väärib asjaolu, et triibulised seelikud, mis eestlaste seas levisid juba 18. sajandi lõpul, on eestirootslastel tulnud kasutusele just seal, kus rootsi keelt räägiti vähe ja kus vana riietumiskombestik hakkas 19. sajandi lõpul kaduma nagu näiteks Kurkses, Vihterpalus ja Noarootsi piirialadel, kuid ennekõike Hiiumaal.
Schlichtingi litograafiatel ja akvarellidel 1850. aastatest on Noarootsi naised kujutatud osalt mustades, osalt triibulistes seelikutes. Rootsi asustusega saartel jäi aga püsima varasem must kurrutatud seelik. Kui näiteks Russwurm räägib Eesti mõjudest eestirootsi naisterõivastele, mainib ta eeskätt triibulist seelikut. Koos nendega hakkas 1850. aastatel Noarootsis levima kabimüts ja Vihterpalus tikitud lillemustriga tanu.

Seelik, kjuln (EA 64, lk 179), kjol, oli Riguldi valla naistel 20. sajandi algul üldiselt triibuline – vanemad naised kandsid pikitriibulisi, langgsme kiol, nooremad põikitriibulisi, fatt eve kjol. Mõlemad seelikud kooti villase koe ja linase (uuemal ajal puuvillase) lõimega. Põhivärviks oli punane, triibud -rohelised, sinised, kollased, ka valged või hallid (ERM A 563:1853). Pikitriibuliste seelikute triibud ei olnud väga laiad, põikitriibulistel tehti aga mõned triibud laiemad, mõned kitsamad vahele. Kuid esines ka ühelaisutse vahedega põikitriibulisi seelikuid. Üldiselt olevat seeliku värvid väga varieeruvad olnud.

Seeliku värvel tehti erinevatest riietest: valgest, kirjust puuvillasest, takusest või ka villasest riidest. Seeliku kinnis asus vasakul küljel. Värvli ühes otsas oli silmus, neeskja, millest tõmmati läbi teise värvli otsa külge kinnitatud nöör, sneer, ja seoti sõlme (EA 64, lk 181). Hiljem kinnitati seelik ka haakidega. Seelik ulatus kederluuni. Seeliku alläärde pahemale poolele õmmeldi 10–15 cm laiune valge toot, fuir.

Toodil (tuut, toos; vrd sks Stoss, alamsks Stoot) oli praktiline otstarve. See kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Muidu lõhuti seeliku äär kontsadega peagi ära.

Seeliku esemeline eeskuju: Noarootsi naise seelik, RrM 502E80.

Põll ferkul

Alates 1815. aastast on Noarootsi põlled valged, varem olid need kirjud. Üldiselt kandsid ka Noarootsis põlle ainult abielus naised, kes ei tohtinud ilma kuhugi minna. Russwurmi sõnul kandsid tüdrukud põlle ainult vaderiks olles või armulauale minnes.
Põll, färkleifeikur või ferkul tehti pikkuselt seelikust pisut lühem. Igapäevased tööpõlled olid kodukootud kangast (takused, puuvillased), allääres värviliste põikitriipudega. Eelistati sinist ja valget triipu. Mõni Noarootsi färkol olevat olnud ka punase-valge ruuduline.

Pühapäevased põlled, millega kirikus käidi, olevat olnud valgest puuvillasest riidest, enamasti kalingurist, allääres kaunistatud valge pitsiga. Põll volditi või kurrutati 1–1,5 cm laiuse värvli külge. ERMis leiduvate põllede värvlid on valmistatud valgest linasest riidest kirjute ( ERM A 509:4635) või villastest kalasabakirjaga palmikusse punutud narmastega sidumispaeltega (ERM A 306:12).
Põlle kanti alati vöö all ja see pidi olema seelikust heledam. Vanemad naised olevat kuni Rootsi ümberasumiseni 1944. aastal käinud kirikus põlledega.

Põlle esemeline eeskuju: Noarootsi naise põll, RrM 505E83.

Vöö lindan
Noarootsi lindanlinden oli villane umbes 2 meetri pikkune ja 6 cm laiune kirivöö, milles pidid kindlasti esinema punane ja roheline värv. Vöö otste narmad palmitseti kaheks (ERM A 563:496) või kolmeks (ERM A 563:926) kokkuseotud palmikuks, milline tava oli üldine kogu Põhja-Eestis. Vöö mähiti tihedates, üksteisest pisut üle ulatuvates kordades seelikuvärvli peale, ots topiti vöökordade vahele. Hiljem aga, kui rahvarõivaid veel kanti, tõmmati vöö kas üks või kaks korda ümber keha ja kinnitati vasakule küljele nn vedrusõlme, st lipsu otsad jäeti poolest reiest saadik rippuma. Selliselt kanti vööd tavaliselt kampsuni peal, ümber seelikuvärvli seoti vöö harva.

Vöö esemeline eeskuju: Noarootsi vöö, ERM A 563:926.

Kampsun hloka iakk

Kampsunit eraldab uuemaaegsest jakist selle lahtine rinnaesine. Jakil oli rinnaesine kinnine, hõlmad kinnitusid kurgu alt. Kampsunitel oli aga suurem või väiksem rinnaavaus, dekoltee, millest värviline rinnarätt, helmed ja hõbedad välja paistsid. Kui jakil ulatusid hõlmad üldiselt vaheliti ja kinnitati nööpidega, siis kampsunil kinnitusid need järjekindlalt haakidega.

Hloka iakk on sirge mustast kangast jakk. Mõlemal küljel on seljaõmbluse vahel voldid. Neid õmbluse vahele õmmeldud volte on nimetatud ka gairhüer (gair = Keile, hü = Kopf).

Noarootsi kampsun jack , jacka, jackena, kampsul, blusa oli 19. sajandi lõpul Riguldi ümbruse rannarootsi naistel lambamustast villasest riidest laiema sirge lõikega ning ulatus puusadeni. Schlichtingi kujutatud naiste tavarõivas – pruun keha ligi vatmanjakk, vadmaljacka – hoidis vöökohalt eemal tänu kiiludele küljeõmblustes. Rinnal üsna avatud jakki hoidis vöökohal koos kaks haaki; neidude jakk oli kinnisem. Ümardatud otstega püstkrae alt paistis sinine kaelarätt.

Kampsuni eeskuju: Schlichtingi tahvel VIII. Heikeli joonis: Noarootsi naiste jakk.

Pikk-kuub vamsar
Noarootsis kanti Schlichtingi tahvli järgi otsustades (Schlichtingi T VIII) peamiselt händadega kuubi.

Händadega kuue ema koosnes harilikult kolmest tükist, üks selja ja kaks hõlmade jaoks. Õlgadel olid õmblused, kus said kokku seljatagune ja hõlmatükid. Enamasti oli krae seljatükiga koos lõigatud. See oli lühike, otsad ei ulatunud kokku. Seda polnudki vaja, sest kuube hoiti tavaliselt rinna eest lahti.

Seljaosa oli kaenlast alates lõigatud kaarjalt sissepoole. See kitsenes vöökohani, seal aga muutsid kaared suunda ja läksid järsult ristloodis mõlemale poole. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud (Männerjacken aus wollenem Stoff). Need laiendused olid voltide tegemiseks vajalikud. Lisaks pandi samal otstarbel hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud.
Voldid, mis osalt tekkisid selja- ja hõlmatükkide laiendustest, asusid kahes rühmas. Mida suuremate kaartega seljaosa lõigati, seda lähemale tulid voltide rühmad üksteisele ja seda kitsamaks jäi kuub taljest. Mõnikord olevat olnud raske mahutada kampsunit pika kuue alla.
Voldid ei asunud muidugi külje peal, vaid rohkem tagapool, mistõttu neid händadeks kutsutigi. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedasse puntrasse. Altpoolt läksid voldid vähehaaval lõdvemaks. Volte on ERMi ja Nordiska Museeti esemetel kolm.
Kuub kinnitati tavaliselt 2-3 paari haakidega, mis olid harilikult vasest. Mehed kandsid pikk-kuue peal üldiselt vööd, naised mitte (Taschentücher). Taskuid igal kuuel ei olnud. Naistel need enamasti puudusid, meestel olid aga üldisemad (Taschentücher).

ERMi kogudes leidus üks Noarootsist pärit püstkrae ja avasuuvarrukatega pikk-kuub, vamsa (ERM A 306:20, füüsiliselt pole enam säilinud, vaid fotod), mille seljaosal asetseb kaks nn hända (volti). Ees, rinna kohal on kuub kinnitatud vaskhaakidega. Sarnane kuub on olemas ka Rootsis Nordiska Museetis (NM.0003339).

Russwurm viitab traditsioonile, mille kohaselt Noarootsi naised on enne mustade rõivaste kandmist kasutanud valget pikk-kuube, talvel villasest (vamsar), suvel linasest riidest (riter). Eestirootsi naised ja mehed on kandnud peaaegu sarnaseid ülerõivaid, mis erinevad teineteisest vaid mõne väikese detaili poolest.

Pikk-kuue esemeline eeskuju: Schlichtingi tahvel VIII. Noarootsi pikk-kuub, Nordiska Museet, NM.0003339.

Peakatted
Kõige omapärasema osa eestirootsi naiste riietuses moodustasid peakatted. Peale atukarbusepenniku ja sepli kanti valgeid tanusid, mitmesuguseid kirjuid mütse ja pearätikuid. Kui jätta kõrvale nahkäärega talvemütsid, Noarootsi kabimütsid ja Vihterpalu ja Pakri lilltanud, mis omavad tugevaid eestipoolseid mõjutusi, siis võib öelda, et eestirootslaste peakatete enamik omab vasteid Rootsis, mida tõendavad ka nende kohalikud nimetused.

Varasemast, 1815. aastal tarvituselt kadunud vanast riietusest tuleks teatada järgmist: patsid ja peapaelad sarnanesid Vormsi omadega; – naised kandsid väljas sinist Vormsi tupplûa’ga sarnanevat messingnööbiga mütsikest. Ühte säärast, punaste õmblustega mütsi hoiti veel 19. sajandi keskel Noarootsi kirikus. Räägitakse, et üht naist tabas saunas nööbist ligitõmmatud pikne, mis harutas rauaroostega värvitud õmbluskohad lahti ja kadus maasse ilma teda surmamata.

Müts oli kokku õmmeldud kuuest sinisest siilust, mille õmbluste vahel olid punased vahetriibud. Schlichtingi (Schlichting T VII F 2) kujutatud poisi igapäevast murumütsi kandsid varem argipäeviti ka naised. Vormsil asetati taoline müts pruudile pähe kohe pärast laulatust.

Rikkamatel naistel oli siiski ka peenemast valgest linasest riidest tanud, mis olid sileda äärega ja pealt auktikandiga; mõned koguni litritega ja valgest kalevist, dagga, millel olid taga siidpaelad. Kirikusse minnes panid nad ümber valge või rohelise rätiku (skjyl’duk), mis sõlmiti selja tagant kokku, ja armulauaks mässisid nad nagu Hiiumaalgi pea ümber valged linikud, dwailar.

Hilisem oli igapäevane ümar ja madal, musta karusnahast servaga punane riidest müts, mida nimetati värvi järgi relua’ks. Selle mütsi on üles joonistanud Soome rahvateadlane Axel Olai Heikel oma uurimisreisidel Eestisse 1885. ja 1901/1902. aastal. Samasugune müts oli varem ka Noarootis ja Hiiumaal.

Talviseks peakatteks oli rumplua sarnane, ainult täielikult lambanahkne müts (ERM A 509:4296A509:5306).

Noorikud kasutasid ühe aasta jooksul pärast abiellumist ja tüdrukud veel pidevalt vana musta karusnahkse servaga (stämme) sinisest kalevist mütsi (blå-lûa, rumplûa), mida seotakse lõua alt paeltega ja mille taga ripuvad kaks punast kuld- ja hõbekardpaela. Armulauale minnes võtavad tüdrukud punased paelad ära ja panevad nende asemele pikad kirjud siidpaelad, taftar. Osmussaarel oli niisugune müts 19. sajandi keskpaigaks kadunud ja selle asemele oli tulnud rätik.

Kodus olevat mõned vanemad naised tarvitanud mustast või mõnest muust tumedavärvilisest puuvillasest riidest väikeseid mütse, mis kuklas asetseva krookpaelaga tihedalt ümber pea tõmmati. Esiäär kaunistati pitsiga. Selline tanu võeti peast vaid magamise ajaks. Andmed tanu täpsema väljanägemise kohta puuduvad. Ilmselt on tegemist analoogse peakattega, millist kandsid ka Pakri naised ja neiud.

Noarootsis tulid 19. sajandi teisel poolel kasutusele kabimütsid. Tüpoloogilistel ning keelelistel põhjustel otsib eesti etnograaf Leinbock (= Linnus) kabimütside päritolu eeskätt Rootsist. Sellele viitab ka selle tüübi geograafiline levik Eestis. Vähemasti Soome ei saa laenuandjana kõne alla tulla, sest seal ei ole niisugust mütsi üldse esinenud.

Säärised-sokid re läggjar, hoit sockar

Punane sukavärv on olnud üldine rootsi naistel Vormsis, Ruhnus ja Pakri saartel. Mitte ainult sukad, vaid ka säärised olid punased. Värv oli vanal ajal kodune, madaratest tehtud. Seda ei raisatud ka ilmaaegu. Jalapöia ots, mis jäi jalanõu sisse peitu, jäeti nimelt valgeks või halliks. Mõnikord olid ka sukasuud odavamad.
Näiteks Vormsis peeti pakse jalgu ilusaks, seetõttu oli naisterahval suvel kaks, talvel aga kolm paari jalakatteid: punased säärised (re läggjar) valgete sokkidega (hoit sockar).

Sääriste ja sokkide esemelised näidised: Schlichtingi tahvel VIII. Sokid Vormsi muuseumist. Vormsi säärised, ERM A 563:1885/ab.

Pastlad sküüa

Niihästi töö- kui ka pidulikeks jalanõudeks olid pastlad, sküüafänge skuar, mis tehti pargitud loomanahast (ERM A 563:1505). Pastlad lõigati välja vastava lõike, skümärk, järgi. Pastla serve sisse löödi noaga tärkmed, egel, millest tõmmati läbi linadest keeratud valge pael, fäägg. Pastlapaelad olid u 1,5 m pikkused ja naised keerutasid neid õhtuti, ühte paelaotsa suus hoides. Pastlapaelad seoti ümber sääre kanna taha tehtud nn vedusõlmega. Sellise sidumise kohta öeldi: „telefon käib saba alla“. Pastlapael hoidis ka sukka kinni ja nii polnud muud sukapaela enam vaja. Taolist paelte sidumist sai aga kasutada ainult sukkade puhul. Kui sääred mähiti nartsudega, tõmmati pastlapaelad risti-rästi ning kinnitati põlvesilma alla. Hiljem olevat pastlapaelu seotud kederluu kohalt.

Jalatsid olid rannarootslastel küll ühesugused, kuid erines pastlapaelte sidumisviis. Pastlaid kanti nii argi- kui ka pidupäevadel kohati kuni 20. sajandini. 19. sajandi teisest poolest alates kanti peale pastelde ka musti kingi (svartaskuar).

Kui sisemaal tehakse pastlad harilikult lehmanahast, siis rannikul ja saartel tuleb lehmanaha kõrval kõne alla ka hülgenahk. Sageli jäeti pastlanaha põhja alla karv, mis mujalt ära aeti.

Pastelde esemeline eeskuju: Pakri pastlad ERM A 294:10 ab.

Tasku sitask

Lahttaskuid kanti üsna üldiselt. Naised köitsid lahttasku tema juurde kuuluvate paeltega endale külje peale, särgi peale, seeliku alla, seeliku augu kohale.
Enamasti ei pandud tasku tegemisele kuigi suurt rõhku. See õmmeldi kokku mingisugusest ülejäänud riidetükist. Mõned taskud on hulgast eri värvi nelinurksetest tükkidest kokku lapitud.

Lahtises taskus hoiti tavaliselt nuga (võtmeid taskusse ei pandud, kuna Noarootsis olevat lukud puudunud, sest vargusi ei esinenud). Tasku, siitaska (ERM A 306:9), sitask asetses külje peal (kahe seeliku vahel). Selles hoiti peale noa veel nõelatoosi, sõrmkübarat, lõngakera jms. Selline tasku valmistati tavaliselt seeliku või jaki riidest (ERM A 563:499). Tasku ülaääre külge õmmeldi palmitsetud villastest lõngadest paelad.

Vardakott biubung

Naiste rõivakomplekti juurde kuulus ka vardakott, biubung (ERM A 306:10), mis õmmeldi ilmselt parasjagu kättesaadavatest riidetükkidest. Kotisuu tõmmati kinni nööri või paelaga.

Sukakudumise kott („biupung“), 23 cm sügav, alt 20 cm lai: kirjudest sinise-punase-valge värvilistest sitsilappidest kokkuõmmeldud, kuhu mõlemale poole õmmeldud rohkesti kirjudest riideribadest rosettisid; suuauk (ülemise ääres) kollase-punase peene korrupaelaga kinnitõmmatav.

Kindad buschhandkur

Noarootsis kooti niihästi sõrm- kui ka labakindad suuremustrilised. Armastatuim kiri oli nn kaheksakand, othäärna. Veel 20. sajandi algul tehti naiste kindad sinise- ja valgekirjud (ERM A 509:2667ab buschhandkur), meeste kindad musta- ja valgekirjud (ERM A 306:19 nevahankle), ka musta -ja hallikirjud (ERM A 563:927ab). Hiljem hakati kasutama ka eredamaid toone (ERM A 707:3-6).

Eestirootslased tundsid ka nõelutud kindaid. Vildid ehk viltkindad (Pakri ERM 12032) on kahtlemata varrastega kootud kinnastest palju vanemad. Need nõeluti puust või luust nõelaga ja vanutati pärast enam-vähem vilditaoliseks, millest ka nende nimi. Kuju poolest on meie viltkindad kõik suured ja kohmakad, tömbi otsaga, laienedes vähehaaval suu suunas. Värv on valge, lõng paks, mõnikord isegi kahekordne. Vildid on kas üldse kaunistamata või kaunistatud ainult suust – vähenõudlikult, kitsa punase äärega või lihtsa tikitud ribaga, mõnikord narmastega.
(Pakri kindad valged, suus kollase ja sinisega muster. U 1,5–2 cm pikkused jupid sinise, valge ja kollasega – üks rida. Narmad samas all – sinise riba all u 1 cm pikkused sinised narmad, kollase alla kollased jne). Viltkindaid on ERMis napilt – Pakri saartelt vaid üks paar.

Ehted ja õlarätik

Russwurmi kinnitusel kinnitati käised, iwedail, eest ühe või kahe sõlega, sölja (ringschnalle saksa k), millest kõrgema küljes rippus üks hõberubla, gribbarubl. Preesid olid tavaliselt kullatud, peenelt töödeldud ja neid kutsuti nimega brêska. Need preesid, millel säras kuus klaasitükikest, olid brännstainbrêskar. Tüdrukute kaelakeed koosnesid tavaliselt nurgelistest punastest või ümmargustest sinistest kudrustest; nende otsas rippus üks hõberubla. Kaela ümber kanti preesiga kinnitatud kirjut rätikut, mille peale pandi kirikusse minnes punane ja roheline kitsast siidpaelast lehv.

Noarootsis võeti kampsuni peale kirjud punasemustrilised sitsirätikud, mille otsad pisteti ees kampsuni hõlmade alla. Rätikut on kantud ka kampsuni all. Õlarätik kinnitati eest hõbesõlega.

Soeng
Üsna omapärane ja kena oli palmikute kandmine Vormsi rootsi naistel ja neidudel. Loomulikud juuksed palmitseti punaste ja kollaste lintidega ja nii saadud pletid toodi suurte kaartena kuklast ettepoole meelekohtadele (Schlichtingi tahvel Pulmad Vormsil, joonistus 1852, aastast. K 2102). Taga rippusid mööda selga siidipaelad. Russwurmi järgi olnud samasugune palmikumood 1815, aastani ka Noarootsis. Palmikutest vanemad on niisugused patsid, mis kujundati ühest juuksesalgust, mässides sellele paela spiraalselt ümber. Paelaga spiraalitaoliselt mässides tehtu patsid olid vanasti tarvitusel ka Rootsis ja Soomes.

Noarootsi tüdrukud ja naised põimivad alates 1815. aastast oma blondid juuksed selja taga rippuvatesse patsidesse, mille otstes on punased lehvid, mis paistavad varem olevat olnud Eestimaa maarahva seas üldiselt kasutusel.

Ehted

Ümber kaela olid igapäevaselt klaas- või kivihelmestest helmekeed (kurguhelmed). Kurguhelmeid kanti tihedalt ümber kaela ja need paistsid kaelusest vaid osaliselt välja, sest on pigem talisman kui ehe. Kurguhelmed olid ühe- või mitmerealised. Helmed olid 18.-19. sajandil peamiselt klaasist, varem kivist (erinevad kristallid) või merevaigust. Klaashelmed olid erinevat värvi ja erineva kujuga: ümmargused, tahulised, torukujulised (piiprellid) või soonitud (kruvilised). Kurguhelmed pandi tüdrukule peale sündimist kaela (osadel teadetel „siis, kui esimene hammas tuli“) ja sellega läks naine ka hauda. Esimesed helmed kinkisid lapsele tavaliselt ristivanemad. Hiljem täiendati keed tähtpäevade kingitustena.
Kurgu alla särgi külge võis olla kinnitatud vitssõlg ERM A 306:23 või väike valatud prees (3-4 cm läbimõõduga) ERM A 509:6912.
Lisaks võis pidulikul puhul rinnale seada 4-6 cm läbimõõduga hõbepreesi (vt Lisa 1 teksti lõpus) või silmadega preesi.
Kaela seati piduülikonnaga helmekee või helmekeede read kaelarahadega. Kaelarahad olid nii kodaratega rahad kui kannaga rahad (hõbetaalrid ja -rublad) ERM A 509:6126, mida oli kee küljes tavaliselt üks, kolm või viis.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ERM A 1020:119, ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.

Õiemotiiviline prees (nr 22 Kattenbergi mustriraamatus)

Läbimõõt ca 5-6 cm, puntsitud ornamendiga. Foto (detail) ERM Fk 1087:7. See on Põhja-Eesti väikestest valatud preesidest veidi suurem, sobib Läänemaa rahvariiete juurde.

Ehete teema: Jana Reidla

Noarootsi mees

Meeste vanem (enne 1850. aastat kasutusel olnud) rõivakomplekt koosnes särgist (naiste särk, ERM 509:5545, legendiga) lakaga põlvpükstest (ERM A 509:3777, legendiga), vestist (Pakri vest, rekonstruktsioon Heikeli joonise järgi), igapäevasest vatist (Vormsi vatt, rekonstruktsioon Heikeli joonise järgi), pidulikust pikk-kuuest (NM 3339, legendiga; ERM A 509:216, legendiga), võrkvööst (rekonstruktsioon Schlichtingi tahvli järgi), igapäevasest kootud kampsunist, pidulikust kaapkübarast ja igapäevasest valgest siniste triipudega kootud mütsist, sääristest (Vormsi säärised ERM 563:1885 ab, legendiga), või sukkadest (Pakri sukad, ERM A 489:359a, legendiga), säärepaeltest (ERM 509:2617, legendiga), pasteldest (Pakri pastlad, ERM A 294:10ab, legendiga), padinatest, kinnastest (ERM A 509:2667ab), sinisest või punasest kaelarätist, tubakakotist (Vormsi tubakakott, ERM A 509:5545, legendiga).

Heikel on kirjutanud Noarootsi mehe kohta järgmist: „Peas on tal valge müts siniste triipudega (vgl. T. XIX 10). Särgi kaeluses on väike sõlg. (Pühade ajal on kaelas punane või sinine rätt). Lühike jakk on pruun, nööpaugud sinised (Russwurmi järgi punased) ja punane vöö. Jaki all on sinine või kirju vest, kahe rea nööpidega, mis on kurguni kinni nööbitud. Põlvpüksid on ilmselt linasest. Säärised on pruunid.“

Särk skiut

Meeste särgid erinesid mõneski osas naiste omadest. Need oli harilikult lühemad, ulatudes ainult poole sääreni või põlvedeni. Teisest riidest alune esineb meestesärgil õige harva, harilikult on selle ema ühest tükist, mis on koti moodi kahekorra murtud. Mõlematel külgedel on alaääres raiused. Kuna meestesärk oli lühike, polnud sellele siilusid vaja. Harilikult olid kaenla all kaenlalapid ja kaelaaugu laienduseks õlgade sihis kolmnurksed kraelapid.

Kuigi kaunistustele ei pandud meestesärgi juures üldiselt nii suurt rõhku nagu naistesärkidel, tuleb siiski mainida, et neilgi esines samu ilustusi, mida tunneme naistesärkidelt. Meestesärgi ehtimine oli põhjendatud arvestades, et mehed liikusid sooja ilmaga üldiselt särgikäiste väel. Mäletatakse sedagi, et suvel olevat ka mehed töötanud päris särgi väel – nagu naisedki. Sel juhul oli särk muidugi tavapärasest pikem.

Särk, skiuta, tehti valgest linase lõime ja takuse koega kangast. Pesu olevat nii kare olnud, et kratsinud kõvasti keha. Meeste särk oli üleni ühest riidetükist (st mitte takusest riidest alumise osaga nagu naiste särgil), ilma õmblusteta, kuid õlalappidega, hääde. Kraeks pandi väike, kitsas püstine riba (Schlichting T VII F 1,2 mahapööratav krae). Särgi varrukad ühendati pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all. Kaenla alla õmmeldi nelinurksed kaenlalapid. Varrukad tehti enamasti värvlitega, stem, stäm ja varrukasuud kurrutati (ERM A 563:831).
Nagu naistesärkidel nii tikiti ka meeste särkide krae, õlalapid ja värvlid valge linase. Meeste särk ulatus peaaegu põlvini.

Russwurmi järgi on mehel särgi küljes väike hõbedane sõlg, pühapäeviti pannakse kaela ümber hooletult punane või sinine rätik, kuid sageli trotsib ta ilmastikku ilma selletagi.

Püksid

Noarootsis kanti 19. sajandil ja veel 20. sajandi algul eest nööbitava lakaga põlvpükse. Need tehti lambamustast villasest riidest, kuid olevat olnud ka halle pükse. Mõned ERMi kogudes leiduvad kintspüksid on seemisnahksed ja villase voodriga (ERM A 306:24A 509:3777). Nagu Russwurm väidab, olevat nahkpüksid kuulunud eeskätt peigmehe ülikonna juurde. Lõike poolest on nahkpüksid samasugused kui riidest püksid.

Russwurmi sõnul on juttu ka sinistest pükstest. Kui naised kandsid sinist seelikut pidulikel puhkudel, siis ilmselt olid ka meeste sinised püksid veidi pidulikumad. Sinised püksid on lühikesed, sukad pruunid, säärepaelad kirjud.

Suvised püksid olid linased või takused, tavaliselt valged, sageli sinisetriibulised või -ristilised. Talvised püksid tehti villasest riidest. Vanemal ajal kanti peamiselt tumepruune või halle pükse, kuid on teateid ka valgetest. Loomulikuna tundub, et kui pealisriided olid valged, siis tehti ka püksid seda värvi.

Hiiumaal või Noarootsis on olnud tumedavärvilise vati või kuuega koos siiski ka valged püksid tarvitusel.

Vest
Hiiumaal ja Noarootsis kanti juba 19. sajandi keskel lambapruunide kuubede ja vattidega siniseid veste, millel oli kaks rida vasknööpe. Vati all on sinine või kirju saksa moe järgi õmmeldud kahe rea nööpidega vest, mis on kurguni kinni nööbitud.

Vatt rockin

Noarootsi mehel (Schlichtingi joonistusel Noarootsi rahvast, 1852. EAM 7896/G1030) näeme pihtkuue ümber vööd.

Vatt, rockin, tehti harilikult pükstega samast materjalist. Kintspükstega kantavad pihtkuued olid nagu püksidki lambamustast villasest riidest.

Russwurmi kirjelduse järgi on vatt lühike, pruun, hõbenööpidega, mis mõnikord asetsevad tihedalt üksteise järel ja sobivad nööpaukudena kasutatavatesse punastesse aasadesse. Vati peal kanti vööd.

Lühemaks meeste ülerõivaks oli (nagu naistelgi) lambamustast villasest riidest põlvini ulatuv vamsa, mille seljaosale tehti üks vastandvolt. 1958. aastal mäletati veel ühte vanameest, kes olevat käinud metsas, vamsa seljas, mustast nahast vaskpandlaga rihm selle peal, kirves vöö vahel.

Pikk-kuub vamsar
Vanema põlve jutu järgi pidi pikk-kuub tingimata seljas olema kirikusse minnes ning kirikus, olgu kas talv või suvi. Ilma selleta kirikusse minekut peeti sündmatuks (Schürze mit aufgedruckten Mustern, Kihnu/Künö). Külla minnes pidi ka kuub seljas olema. Vaderitel olid ristimise aegu pikk-kuued, samuti kandsid pulma-ametimehed seda rõivaeset kogu pulmaaja kestel. Nagu kõigest sellest selgub, oli pikk-kuub pidurõivas. Kes tahtis korralikult riides olla, kandis seda (Schürzen, Noarootsi/Nuckö; Viljandi/Fellin).

Noarootsis kanti Schlichtingi tahvli järgi otsustades (Schlichtingi T VIII) peamiselt händadega kuubi.

Händadega kuue ema koosnes harilikult kolmest tükist, üks selja ja kaks hõlmade jaoks. Õlgadel olid õmblused, kus said kokku seljatagune ja hõlmatükid. Enamasti oli krae seljatükiga koos lõigatud. See oli lühike, otsad ei ulatunud kokku. Seda polnudki vaja, sest kuube hoiti tavaliselt rinna eest lahti.

Seljaosa oli kaenlast alates lõigatud kaarjalt sissepoole. See kitsenes vöökohani, seal aga muutsid kaared suunda ja läksid järsult ristloodis mõlemale poole. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud (Männerjacken aus wollenem Stoff). Need laiendused olid voltide tegemiseks vajalikud. Lisaks pandi samal otstarbel hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud.
Voldid, mis osalt tekkisid selja- ja hõlmatükkide laiendustest, asusid kahes rühmas. Mida suuremate kaartega seljaosa lõigati, seda lähemale tulid voltide rühmad üksteisele ja seda kitsamaks jäi kuub taljest. Mõnikord olevat olnud raske mahutada kampsunit pika kuue alla.
Voldid ei asunud muidugi külje peal, vaid rohkem tagapool, mistõttu neid händadeks kutsutigi. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedasse puntrasse. Altpoolt läksid voldid vähehaaval lõdvemaks. Volte on ERMi ja Nordiska Museeti esemetel kolm.
Kuub kinnitati tavaliselt 2-3 paari haakidega, mis olid harilikult vasest. Mehed kandsid pikk-kuue peal üldiselt vööd, naised mitte (Taschentücher). Taskuid igal kuuel ei olnud. Naistel need enamasti puudusid, meestel olid aga üldisemad (Taschentücher).

ERMi kogudes leidus üks Noarootsist pärit püstkrae ja avasuuvarrukatega pikk-kuub, vamsa (ERM A 306:20, füüsiliselt pole enam säilinud, vaid fotod), mille seljaosal asetseb kaks nn hända (volti). Ees, rinna kohal on kuub kinnitatud vaskhaakidega. Sarnane kuub on olemas ka Rootsis Nordiska Museetis (NM.0003339).

Russwurm viitab traditsioonile, mille kohaselt Noarootsi naised on enne mustade rõivaste kandmist kasutanud valget pikk-kuube, talvel villasest (vamsar), suvel linasest riidest (riter). Eestirootsi naised ja mehed on kandnud peaaegu sarnaseid ülerõivaid, mis erinevad teineteisest vaid mõne väikese detaili poolest.

Vöö

Ühel häälel kinnitavad teadaanded meestevöö otste kohta, et need jäeti ripnema. Harilikult keerati vöö kaks korda ümber keha. Sidumist alustati eest keskelt ja lõpetati samal kohal, köites otsad ees poolsõlme. Levinud oli järgmine sidumisviis: kui vöö oli ümber keha mähitud, tehti poolsõlm otse ette, kuid viidi siis vöö otsad edasi ja alles puusade kohal pisteti vöö vahelt läbi, jättes otsad vabalt rippuma. Sageli ripnesid vöö vahel kindad. Noarootsis kanti vööd võrdlemisi lühikese vatiga.

Tubakakott

Meeste tubakakott valmistati kuuest 5cm laiusest punasest ja sinisest villasest kangaribast. Vahelduvate värvidega kokku õmmeldud kangaribad kroogiti koti põhjas kokku ja kroogete keskele koti põhja tippu õmmeldi 4cm laiune punasest villasest kangast kettake. Kott kaunistati ümberringi vasevärvilise siksakpaelaga, millest on koti pinnale moodustatud ruudud. Kott vooderdati valge linase või puuvillase kangaga. Punasest kangast (laius 5cm) kotisuu tõmmati kokku punase villase 1cm laiuse paelaga, mille otstes on villasest lõngast ümmargused tutid. Koti kõrgus u 20cm, laius 16cm.

Kootud kampsun
Vanad mehed olevat 20. sajandi algul kandnud halle varrastel kootud patentkoes eest nööbitavate hõlmadega kampsuneid, kampsul. Varrukaotsad ja hõlmad kaunistati sinise või punase (sakilise) kootud servaga. Kõige vanemad taolised kampsunid olid sinised, siis punased (punakaslillad) (ERM A 306:28 baika) ja seejärel hallid. Esialgu kinnitati kampsunid haakidega, pärast riidega kaetud puust nööpidega, hiljem juba poenööpidega.

Peakatted

Mehed kannavad juuste peal kõrget kitsa servaga kübarat, mida kipuvad juba kõikjal välja tõrjuma karvamütsid. Rootslaste pärimuse järgi on üsna kindel, et kõikjal kanti kolmnurkseid kübaraid, Osmussaarelgi räägitakse vanast talumehest, kes oli jäänud auväärsele kolmnurksele kindlaks kuni elu lõpuni umbes kümme aastat tagasi (u 1845). Tööd tehes pannakse mõnikord pähe valge villane siniste rõhtsate triipudega öömüts – varrastel kootud triibuline sopiga müts.

Soeng

Meeste juuksed olid pikad ja langesid vabalt õlgadele.

Sokid ja säärised

Noarootsis kanti kintspükstega musti või halle, lambamusti (Russwurm § 266, Schlichting T VII F 1, 2 pruunid säärised) või valgeid villaseid sukki, mis kinnitati põlve silma all värvilistest villastest lõngadest 2–3 cm laiuste kalasabamustris sukapaeltega (ERM A 306:25A 509:2617), mille narmad olid otstes palmitsetud. Riguldi valla põhilise rootsi asustusega alalt pärineva teate järgi tõmmati püksisäär sukale peale ja kinnitati nööpidega. Sukapaelte tutid paistsid püksisääre alt välja. Seevastu eesti-rootsi segakülades olevat rootsi mehed kandnud sukki püksisääre peal, mis oli tavaks just eestlaste seas.

Kui kintspükstega kanti pikki sukki, siis pikkade pükste juurde kuulusid sokid, mis kooti enamasti hallist villasest lõngast. Esines ka triibulisi (n halli-mustatriibulisi) sokke. Jalanartse kandsid mehed rohkem kui naised. Schlichtingi tahvlitele tuginedes võib öelda, et pidulikel puhkudel kanti sukki ja tööl sääriseid.

Säärepaelad

Villased sukad kinnitati põlve silma all värvilistest villastest lõngadest 2–3 cm laiuste kalsabamustris sukapaeltega (ERM A 306:25ERM A 509:2617), mille narmad olid otstest palmitsetud. Riguldi valla põhilise rootsi asustusega alalt pärineva teate järgi tõmmati püksisäär sukale peale ja kinnitati nööpidega. Sukapaelte tutid paistsid püksisääre alt välja.

Pastlad sküüa
Jalanõudeks olid pastlad, sküüa. Nooremad mehed hakkasid 19. sajandi lõpul pühapäeviti kandma saapaid, kuid talumehe tööjalatsina püsis pastel kuni rootslaste lahkumiseni Eestist. Meeste pastlad erinesid naiste omadest ainult pastlapaelte kinnitusviisi poolest: neid ei kinnitatud üles põlve alla, vaid seoti ümber kederluu. Üksnes siis, kui kanti jalanartse, mässiti pastlapaelad risti-rästi ümber säärte. Talvel on pastelde või kalurisaabaste peale pandud puidust klompe.

Kui sisemaal tehti pastlad harilikult lehmanahast, siis rannikul ja saartel tuli lehmanaha kõrval kõne alla ka hülgenahk. Sageli jäeti pastlanaha põhja alla karv, mis mujalt ära aeti.

Padinad

Talvel kinnitati rihmade abil pastelde või kalurisaabaste alla puust jääkingad.

Jääl roo lõikamisel kasutati puust klompe ehk padinaid – klompar, klombar (ERM A 306:3ERM A 622:101A 426:1417ab, 1494ab). Selliseid jalanõusid vajati samuti vihmase ilmaga, kui õu porine oli.

Kindad nevahankle
Lisaks praktilisele otstarbele olid kindad vanasti, eriti meestel, lihtsalt ülikonna täienduseks. Kindad rippusid suvisel ajal vöö vahel, ilma nendeta polnud mehe rõivastus täielik.

Niihästi sõrm- kui ka labakindad kooti suuremustrilised. Armastatuim kiri oli nn kaheksakand, othäärna. Veel 20. sajandi algul tehti meeste kindad musta- ja valgekirjud (ERM A 306:19 nevahankle), ka musta -ja hallikirjud (ERM A 563:927ab). Hiljem hakati kasutama ka eredamaid toone (ERM A 707:3-6).

Rätik
Pühapäeviti panid mehed kaela ümber punase või sinise rätiku, kuid sageli trotsiti ilmastikku ilma selletagi. Külmal ajal kandsid mehed väljas liikudes kaela ümber jämedaid heegeldatud või varrastega kootud salle. Seda peeti aga vanasti nõrkuse märgiks – kangel mehel oli rind lahti nii, et see külma käes härma läks.

Eriti just soojal ajal käisid mehed meelsasti kaelarätita. Külmal ajal (ja ka suvel neil puhkudel, kui taheti esineda korralikult riietatuna) kuulus harilikult ka kaelarätt ülikonna juurde. Meeste kaelarätt oli väike. See murti kolmnurka ja rulliti siis kokku, seoti kaela ümber ja tõmmati kurgu alt sõlme, jättes umbes sõrmepikkused otsad välja ulatuma, kus need kinni sõlmiti. Särgi krae, eriti selle nurgad, paistsid räti alt välja.

Noarootsi laps

Kui Ruhnus ja Vormsil kandsid lapsed spetsiaalselt neile õmmeldud rõivaid, siis Noarootsis kandsid lapsed täiskasvanutega ühesuguseid riideid. Samas on arvatud ka, et Noarootsi lapsed kandsid tõenäoliselt Vormsi lastega sarnast riietust.

Imiku mähkmed olid Vormsil eredavärvilisest kollasest villasest (Lindström, 43) või poolvillasest riidest punase või sinise kandiga. Niimoodi mähiti last u ühe kuu vanusena. Lapse müts, barnmüss (ERM A 287:4), dopmiss (Heikel, 475) tehti punasest või sinisest villasest riidest. Lõikelt koosnes see kolmest osast: 1 keskmisest ja kahest küljetükist. Mütsi äär kaunistati värvilise kandi ja selle külge õmmeldud volangiga. Lisaks ilustati müts veel kard- ja siksakpaeltega. Nurkades rippusid värvilised (tavaliselt punased) paelad lõua alla sidumiseks (ERM A 509: 5332).
Tüdrukud kandsid kollase-mustratriibulist villast kleiti, rokk, mille seelikuosa kroogiti kollase lühikese kimonolõikelise pihiku külge. Pihik õmmeldi ka punase-sinise-rohelisetriibulisest riidest (ERM A 509:2073). Seljapealne ja varrukasuud tehti punasest riidest. Kaelaava kanditi punase, selja kohal sinise riidega. Pihik suleti seljal nööpide ja värvilisest lõngast aasadega, mis olid kleidi külge õmmeldud punase villase lõngaga (ERM A 509:2018). Kodus käidi ka lihtsates särgikestes. 6–7aastane tüdruk kandis juba oma ema rõivastega sarnaseid riideid.
Väikestele poistele, kellel veel pükste kandmise õigust polnud, õmmeldi sinisest või kollasest riidest kleidikesed nagu tüdrukutelegi. Heikeli andmetel olid poiste kleidid sirgelõikelised (ilma pihikuta). Oma „kukepüksid“ saadi 3–4aastaselt.
Jalas kandsid tüdrukud samasuguseid punaseid sääriseid, valgeid sokke ja pastlaid nagu naisedki. Suvel käidi ka paljajalu.
Kaela seoti punane rätik, seeliku ümber aga villane vöö, barnlind (ERM 509:5403).

Allikas: http://www.rahvaroivad.folkart.ee/