Rahvarõivad

Naiste vanem (enne 1850 kasutusel olnud) rõivakomplekt koosnes traksidega särgist (Vormsi särk ERM A 563:1486, legendiga), valgetest kurrutatud käistest (RrM 503 E81, legendi pole), mustast kurrutatud seelikust (RrM502 E80, legendi pole), valgest pilutatud põllest (RrM 505 E 83, legendi pole), punasekirjalisest vööst (ERM A 563:926, legendiga; ERM A 563:496 legendiga), sinisest musta lambanahkse äärega mütsist (rekonstrueeritud Schlichtingi tahvli järgi), lambamustast händadega kampsunist (rekonstrueeritud Heikeli joonise ja pikk-kuue (ERM A 509:2160)järgi), lambamustast händadega pikk-kuuest (Nordiska Museet: NM.0003339, legendiga; ERM A 509:2160, legendiga), punastest sääristest (Vormsi säärised ERM A 563:1885/ab, legendiga), valgetest sokkidest (Vormsi sokid Vormsi muuseumist, foto järgi), pasteldest (Pakri pastlad ERM A 294:10 ab, legendiga), villasest kanditud servaga lahttaskust ( Suomen Kansallismuseo: SU 4002:134, legendiga), sitsiriide tükkidest vardakotist (ERM A 306:10, legendiga), sinisekirjalistest kinnastest (ERM A 509:2667//ab, legendiga), punasepõhjalisest õlarätist, ehetest (punased klaaspärlid, silmadega prees käistel, kaks vitssõlge rätiku kinnitamiseks).

Särk skiott
SJciött ehk särk on täpselt samasugune kui Vormsil. 19. sajandi alguseni koosnesid Noarootsi naiste särgid traksidega varustatud pihikust ja selle külge kroogitud või volditud seelikutaolisest alaosast.

Sellise särgi peal kanti käiseid. Hiljem säiliski Vormsil selline arhailine särgitüüp, kuid Noarootsis omandas see ilmselt eestlaste mõjul teistsuguse lõike. Veel 20. sajandi algul kandsid vanemad naised ja osalt nooremadki valgest linasest riidest pikkade varrukatega särki skiuda, skiuta, skjuta (ERM A 306:16), mis koosnes kahest osast: peenemast linasest kangast pihaosast natail ja jämedamast takusest riidest alusest ündetail, ündeend.
Kõige kauem püsis vanapärase särgi kandmine Riguldi valla rannakülades. Siiski hakkasid sealgi 20. sajandi esimesel kümnendil nooremad tegema puuvillasest riidest särgipihtu ning varrukad tehti küünarnukist saadik, nn pooled varrukad.
Uuematel särkidel tehti alumine osa ka odavast poeriidest. Ainult särgi väel ei olevat käidud ja isegi mitte suvel kõige palavamal ajal, vaid särgi peale tõmmati lisaks veel ka villane seelik.

Särgi esemelised eeskujud: Heikeli joonis: Vormsi naise särk. Vormsi alusseelik, ERM A565:1486.

Käised evudail, iwedail

Kuna Noarootsis kasutusel olnud traksidega särk jättis katmata õlad ja käsivarred, tingis see vajaduse eraldi pihakatte – käiste – järele. Noarootsi käised olid nagu Hiiumaalgi üldiselt väljaõmblusteta ja pitsita. 19. sajandi keskpaigas ja ka varem olid naisterahva pihakattena valged käised suhteliselt lühikesed ning alumine alussärk tuli nähtavale. Nii saidki käised Noarootsis nimetuse ivedail, st ülemine osa. Kaeluse kinnituseks oli tavaliselt ülekullatud, peenelt töödeldud üks või kaks kuue klaaspärliga preesi, breske.

Käiste esemeline eeskuju: Noarootsi käised, RrM 503 E 81.

Seelik svart kjol

Rannarootslaste peaaegu musti seelikuid nimetati nii Hiiumaal kui ka Noarootsis vastavalt – svart kiul või svart kjol. Suvel kanti Noarootsis linast või poolvillast seelikut (särk). Need vanapärased mustad seelikud olid üleni sügavates voltides, peenem kurrutus ehk plisseerimine tuli hiljem.

Tähelepanu väärib asjaolu, et triibulised seelikud, mis eestlaste seas levisid juba 18. sajandi lõpul, on eestirootslastel tulnud kasutusele just seal, kus rootsi keelt räägiti vähe ja kus vana riietumiskombestik hakkas 19. sajandi lõpul kaduma nagu näiteks Kurkses, Vihterpalus ja Noarootsi piirialadel, kuid ennekõike Hiiumaal.
Schlichtingi litograafiatel ja akvarellidel 1850. aastatest on Noarootsi naised kujutatud osalt mustades, osalt triibulistes seelikutes. Rootsi asustusega saartel jäi aga püsima varasem must kurrutatud seelik. Kui näiteks Russwurm räägib Eesti mõjudest eestirootsi naisterõivastele, mainib ta eeskätt triibulist seelikut. Koos nendega hakkas 1850. aastatel Noarootsis levima kabimüts ja Vihterpalus tikitud lillemustriga tanu.

Seelik, kjuln (EA 64, lk 179), kjol, oli Riguldi valla naistel 20. sajandi algul üldiselt triibuline – vanemad naised kandsid pikitriibulisi, langgsme kiol, nooremad põikitriibulisi, fatt eve kjol. Mõlemad seelikud kooti villase koe ja linase (uuemal ajal puuvillase) lõimega. Põhivärviks oli punane, triibud -rohelised, sinised, kollased, ka valged või hallid (ERM A 563:1853). Pikitriibuliste seelikute triibud ei olnud väga laiad, põikitriibulistel tehti aga mõned triibud laiemad, mõned kitsamad vahele. Kuid esines ka ühelaisutse vahedega põikitriibulisi seelikuid. Üldiselt olevat seeliku värvid väga varieeruvad olnud.

Seeliku värvel tehti erinevatest riietest: valgest, kirjust puuvillasest, takusest või ka villasest riidest. Seeliku kinnis asus vasakul küljel. Värvli ühes otsas oli silmus, neeskja, millest tõmmati läbi teise värvli otsa külge kinnitatud nöör, sneer, ja seoti sõlme (EA 64, lk 181). Hiljem kinnitati seelik ka haakidega. Seelik ulatus kederluuni. Seeliku alläärde pahemale poolele õmmeldi 10–15 cm laiune valge toot, fuir.

Toodil (tuut, toos; vrd sks Stoss, alamsks Stoot) oli praktiline otstarve. See kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Muidu lõhuti seeliku äär kontsadega peagi ära.

Seeliku esemeline eeskuju: Noarootsi naise seelik, RrM 502E80.

Põll ferkul

Alates 1815. aastast on Noarootsi põlled valged, varem olid need kirjud. Üldiselt kandsid ka Noarootsis põlle ainult abielus naised, kes ei tohtinud ilma kuhugi minna. Russwurmi sõnul kandsid tüdrukud põlle ainult vaderiks olles või armulauale minnes.
Põll, färklei, feikur või ferkul tehti pikkuselt seelikust pisut lühem. Igapäevased tööpõlled olid kodukootud kangast (takused, puuvillased), allääres värviliste põikitriipudega. Eelistati sinist ja valget triipu. Mõni Noarootsi färkol olevat olnud ka punase-valge ruuduline.

Pühapäevased põlled, millega kirikus käidi, olevat olnud valgest puuvillasest riidest, enamasti kalingurist, allääres kaunistatud valge pitsiga. Põll volditi või kurrutati 1–1,5 cm laiuse värvli külge. ERMis leiduvate põllede värvlid on valmistatud valgest linasest riidest kirjute ( ERM A 509:4635) või villastest kalasabakirjaga palmikusse punutud narmastega sidumispaeltega (ERM A 306:12).
Põlle kanti alati vöö all ja see pidi olema seelikust heledam. Vanemad naised olevat kuni Rootsi ümberasumiseni 1944. aastal käinud kirikus põlledega.

Põlle esemeline eeskuju: Noarootsi naise põll, RrM 505E83.

Vöö lindan
Noarootsi lindan, linden oli villane umbes 2 meetri pikkune ja 6 cm laiune kirivöö, milles pidid kindlasti esinema punane ja roheline värv. Vöö otste narmad palmitseti kaheks (ERM A 563:496) või kolmeks (ERM A 563:926) kokkuseotud palmikuks, milline tava oli üldine kogu Põhja-Eestis. Vöö mähiti tihedates, üksteisest pisut üle ulatuvates kordades seelikuvärvli peale, ots topiti vöökordade vahele. Hiljem aga, kui rahvarõivaid veel kanti, tõmmati vöö kas üks või kaks korda ümber keha ja kinnitati vasakule küljele nn vedrusõlme, st lipsu otsad jäeti poolest reiest saadik rippuma. Selliselt kanti vööd tavaliselt kampsuni peal, ümber seelikuvärvli seoti vöö harva.

Vöö esemeline eeskuju: Noarootsi vöö, ERM A 563:926.

Kampsun hloka iakk

Kampsunit eraldab uuemaaegsest jakist selle lahtine rinnaesine. Jakil oli rinnaesine kinnine, hõlmad kinnitusid kurgu alt. Kampsunitel oli aga suurem või väiksem rinnaavaus, dekoltee, millest värviline rinnarätt, helmed ja hõbedad välja paistsid. Kui jakil ulatusid hõlmad üldiselt vaheliti ja kinnitati nööpidega, siis kampsunil kinnitusid need järjekindlalt haakidega.

Hloka iakk on sirge mustast kangast jakk. Mõlemal küljel on seljaõmbluse vahel voldid. Neid õmbluse vahele õmmeldud volte on nimetatud ka gairhüer (gair = Keile, hü = Kopf).

Noarootsi kampsun jack , jacka, jackena, kampsul, blusa oli 19. sajandi lõpul Riguldi ümbruse rannarootsi naistel lambamustast villasest riidest laiema sirge lõikega ning ulatus puusadeni. Schlichtingi kujutatud naiste tavarõivas – pruun keha ligi vatmanjakk, vadmaljacka – hoidis vöökohalt eemal tänu kiiludele küljeõmblustes. Rinnal üsna avatud jakki hoidis vöökohal koos kaks haaki; neidude jakk oli kinnisem. Ümardatud otstega püstkrae alt paistis sinine kaelarätt.

Kampsuni eeskuju: Schlichtingi tahvel VIII. Heikeli joonis: Noarootsi naiste jakk.

Pikk-kuub vamsar
Noarootsis kanti Schlichtingi tahvli järgi otsustades (Schlichtingi T VIII) peamiselt händadega kuubi.

Händadega kuue ema koosnes harilikult kolmest tükist, üks selja ja kaks hõlmade jaoks. Õlgadel olid õmblused, kus said kokku seljatagune ja hõlmatükid. Enamasti oli krae seljatükiga koos lõigatud. See oli lühike, otsad ei ulatunud kokku. Seda polnudki vaja, sest kuube hoiti tavaliselt rinna eest lahti.

Seljaosa oli kaenlast alates lõigatud kaarjalt sissepoole. See kitsenes vöökohani, seal aga muutsid kaared suunda ja läksid järsult ristloodis mõlemale poole. Ka hõlmatükid olid samal kõrgusel vastavalt järsult laiendatud (Männerjacken aus wollenem Stoff). Need laiendused olid voltide tegemiseks vajalikud. Lisaks pandi samal otstarbel hõlmatükkide ja seljataguse vahele siilud.
Voldid, mis osalt tekkisid selja- ja hõlmatükkide laiendustest, asusid kahes rühmas. Mida suuremate kaartega seljaosa lõigati, seda lähemale tulid voltide rühmad üksteisele ja seda kitsamaks jäi kuub taljest. Mõnikord olevat olnud raske mahutada kampsunit pika kuue alla.
Voldid ei asunud muidugi külje peal, vaid rohkem tagapool, mistõttu neid händadeks kutsutigi. Voltide pead õmmeldi mõnest kohast nööriga läbi ja tõmmati tihedasse puntrasse. Altpoolt läksid voldid vähehaaval lõdvemaks. Volte on ERMi ja Nordiska Museeti esemetel kolm.
Kuub kinnitati tavaliselt 2-3 paari haakidega, mis olid harilikult vasest. Mehed kandsid pikk-kuue peal üldiselt vööd, naised mitte (Taschentücher). Taskuid igal kuuel ei olnud. Naistel need enamasti puudusid, meestel olid aga üldisemad (Taschentücher).

ERMi kogudes leidus üks Noarootsist pärit püstkrae ja avasuuvarrukatega pikk-kuub, vamsa (ERM A 306:20, füüsiliselt pole enam säilinud, vaid fotod), mille seljaosal asetseb kaks nn hända (volti). Ees, rinna kohal on kuub kinnitatud vaskhaakidega. Sarnane kuub on olemas ka Rootsis Nordiska Museetis (NM.0003339).

Russwurm viitab traditsioonile, mille kohaselt Noarootsi naised on enne mustade rõivaste kandmist kasutanud valget pikk-kuube, talvel villasest (vamsar), suvel linasest riidest (riter). Eestirootsi naised ja mehed on kandnud peaaegu sarnaseid ülerõivaid, mis erinevad teineteisest vaid mõne väikese detaili poolest.

Pikk-kuue esemeline eeskuju: Schlichtingi tahvel VIII. Noarootsi pikk-kuub, Nordiska Museet, NM.0003339.

Peakatted
Kõige omapärasema osa eestirootsi naiste riietuses moodustasid peakatted. Peale atu, karbuse, penniku ja sepli kanti valgeid tanusid, mitmesuguseid kirjuid mütse ja pearätikuid. Kui jätta kõrvale nahkäärega talvemütsid, Noarootsi kabimütsid ja Vihterpalu ja Pakri lilltanud, mis omavad tugevaid eestipoolseid mõjutusi, siis võib öelda, et eestirootslaste peakatete enamik omab vasteid Rootsis, mida tõendavad ka nende kohalikud nimetused.

Varasemast, 1815. aastal tarvituselt kadunud vanast riietusest tuleks teatada järgmist: patsid ja peapaelad sarnanesid Vormsi omadega; – naised kandsid väljas sinist Vormsi tupplûa’ga sarnanevat messingnööbiga mütsikest. Ühte säärast, punaste õmblustega mütsi hoiti veel 19. sajandi keskel Noarootsi kirikus. Räägitakse, et üht naist tabas saunas nööbist ligitõmmatud pikne, mis harutas rauaroostega värvitud õmbluskohad lahti ja kadus maasse ilma teda surmamata.

Müts oli kokku õmmeldud kuuest sinisest siilust, mille õmbluste vahel olid punased vahetriibud. Schlichtingi (Schlichting T VII F 2) kujutatud poisi igapäevast murumütsi kandsid varem argipäeviti ka naised. Vormsil asetati taoline müts pruudile pähe kohe pärast laulatust.

Rikkamatel naistel oli siiski ka peenemast valgest linasest riidest tanud, mis olid sileda äärega ja pealt auktikandiga; mõned koguni litritega ja valgest kalevist, dagga, millel olid taga siidpaelad. Kirikusse minnes panid nad ümber valge või rohelise rätiku (skjyl’duk), mis sõlmiti selja tagant kokku, ja armulauaks mässisid nad nagu Hiiumaalgi pea ümber valged linikud, dwailar.

Hilisem oli igapäevane ümar ja madal, musta karusnahast servaga punane riidest müts, mida nimetati värvi järgi relua’ks. Selle mütsi on üles joonistanud Soome rahvateadlane Axel Olai Heikel oma uurimisreisidel Eestisse 1885. ja 1901/1902. aastal. Samasugune müts oli varem ka Noarootis ja Hiiumaal.

Talviseks peakatteks oli rumplua sarnane, ainult täielikult lambanahkne müts (ERM A 509:4296, A509:5306).

Noorikud kasutasid ühe aasta jooksul pärast abiellumist ja tüdrukud veel pidevalt vana musta karusnahkse servaga (stämme) sinisest kalevist mütsi (blå-lûa, rumplûa), mida seotakse lõua alt paeltega ja mille taga ripuvad kaks punast kuld- ja hõbekardpaela. Armulauale minnes võtavad tüdrukud punased paelad ära ja panevad nende asemele pikad kirjud siidpaelad, taftar. Osmussaarel oli niisugune müts 19. sajandi keskpaigaks kadunud ja selle asemele oli tulnud rätik.

Kodus olevat mõned vanemad naised tarvitanud mustast või mõnest muust tumedavärvilisest puuvillasest riidest väikeseid mütse, mis kuklas asetseva krookpaelaga tihedalt ümber pea tõmmati. Esiäär kaunistati pitsiga. Selline tanu võeti peast vaid magamise ajaks. Andmed tanu täpsema väljanägemise kohta puuduvad. Ilmselt on tegemist analoogse peakattega, millist kandsid ka Pakri naised ja neiud.

Noarootsis tulid 19. sajandi teisel poolel kasutusele kabimütsid. Tüpoloogilistel ning keelelistel põhjustel otsib eesti etnograaf Leinbock (= Linnus) kabimütside päritolu eeskätt Rootsist. Sellele viitab ka selle tüübi geograafiline levik Eestis. Vähemasti Soome ei saa laenuandjana kõne alla tulla, sest seal ei ole niisugust mütsi üldse esinenud.

Säärised-sokid re läggjar, hoit sockar

Punane sukavärv on olnud üldine rootsi naistel Vormsis, Ruhnus ja Pakri saartel. Mitte ainult sukad, vaid ka säärised olid punased. Värv oli vanal ajal kodune, madaratest tehtud. Seda ei raisatud ka ilmaaegu. Jalapöia ots, mis jäi jalanõu sisse peitu, jäeti nimelt valgeks või halliks. Mõnikord olid ka sukasuud odavamad.
Näiteks Vormsis peeti pakse jalgu ilusaks, seetõttu oli naisterahval suvel kaks, talvel aga kolm paari jalakatteid: punased säärised (re läggjar) valgete sokkidega (hoit sockar).

Sääriste ja sokkide esemelised näidised: Schlichtingi tahvel VIII. Sokid Vormsi muuseumist. Vormsi säärised, ERM A 563:1885/ab.

Pastlad sküüa

Niihästi töö- kui ka pidulikeks jalanõudeks olid pastlad, sküüa, fänge skuar, mis tehti pargitud loomanahast (ERM A 563:1505). Pastlad lõigati välja vastava lõike, skümärk, järgi. Pastla serve sisse löödi noaga tärkmed, egel, millest tõmmati läbi linadest keeratud valge pael, fäägg. Pastlapaelad olid u 1,5 m pikkused ja naised keerutasid neid õhtuti, ühte paelaotsa suus hoides. Pastlapaelad seoti ümber sääre kanna taha tehtud nn vedusõlmega. Sellise sidumise kohta öeldi: „telefon käib saba alla“. Pastlapael hoidis ka sukka kinni ja nii polnud muud sukapaela enam vaja. Taolist paelte sidumist sai aga kasutada ainult sukkade puhul. Kui sääred mähiti nartsudega, tõmmati pastlapaelad risti-rästi ning kinnitati põlvesilma alla. Hiljem olevat pastlapaelu seotud kederluu kohalt.

Jalatsid olid rannarootslastel küll ühesugused, kuid erines pastlapaelte sidumisviis. Pastlaid kanti nii argi- kui ka pidupäevadel kohati kuni 20. sajandini. 19. sajandi teisest poolest alates kanti peale pastelde ka musti kingi (svartaskuar).

Kui sisemaal tehakse pastlad harilikult lehmanahast, siis rannikul ja saartel tuleb lehmanaha kõrval kõne alla ka hülgenahk. Sageli jäeti pastlanaha põhja alla karv, mis mujalt ära aeti.

Pastelde esemeline eeskuju: Pakri pastlad ERM A 294:10 ab.

Tasku sitask

Lahttaskuid kanti üsna üldiselt. Naised köitsid lahttasku tema juurde kuuluvate paeltega endale külje peale, särgi peale, seeliku alla, seeliku augu kohale.
Enamasti ei pandud tasku tegemisele kuigi suurt rõhku. See õmmeldi kokku mingisugusest ülejäänud riidetükist. Mõned taskud on hulgast eri värvi nelinurksetest tükkidest kokku lapitud.

Lahtises taskus hoiti tavaliselt nuga (võtmeid taskusse ei pandud, kuna Noarootsis olevat lukud puudunud, sest vargusi ei esinenud). Tasku, siitaska (ERM A 306:9), sitask asetses külje peal (kahe seeliku vahel). Selles hoiti peale noa veel nõelatoosi, sõrmkübarat, lõngakera jms. Selline tasku valmistati tavaliselt seeliku või jaki riidest (ERM A 563:499). Tasku ülaääre külge õmmeldi palmitsetud villastest lõngadest paelad.

Vardakott biubung

Naiste rõivakomplekti juurde kuulus ka vardakott, biubung (ERM A 306:10), mis õmmeldi ilmselt parasjagu kättesaadavatest riidetükkidest. Kotisuu tõmmati kinni nööri või paelaga.

Sukakudumise kott („biupung“), 23 cm sügav, alt 20 cm lai: kirjudest sinise-punase-valge värvilistest sitsilappidest kokkuõmmeldud, kuhu mõlemale poole õmmeldud rohkesti kirjudest riideribadest rosettisid; suuauk (ülemise ääres) kollase-punase peene korrupaelaga kinnitõmmatav.

Kindad buschhandkur

Noarootsis kooti niihästi sõrm- kui ka labakindad suuremustrilised. Armastatuim kiri oli nn kaheksakand, othäärna. Veel 20. sajandi algul tehti naiste kindad sinise- ja valgekirjud (ERM A 509:2667ab buschhandkur), meeste kindad musta- ja valgekirjud (ERM A 306:19 nevahankle), ka musta -ja hallikirjud (ERM A 563:927ab). Hiljem hakati kasutama ka eredamaid toone (ERM A 707:3-6).

Eestirootslased tundsid ka nõelutud kindaid. Vildid ehk viltkindad (Pakri ERM 12032) on kahtlemata varrastega kootud kinnastest palju vanemad. Need nõeluti puust või luust nõelaga ja vanutati pärast enam-vähem vilditaoliseks, millest ka nende nimi. Kuju poolest on meie viltkindad kõik suured ja kohmakad, tömbi otsaga, laienedes vähehaaval suu suunas. Värv on valge, lõng paks, mõnikord isegi kahekordne. Vildid on kas üldse kaunistamata või kaunistatud ainult suust – vähenõudlikult, kitsa punase äärega või lihtsa tikitud ribaga, mõnikord narmastega.
(Pakri kindad valged, suus kollase ja sinisega muster. U 1,5–2 cm pikkused jupid sinise, valge ja kollasega – üks rida. Narmad samas all – sinise riba all u 1 cm pikkused sinised narmad, kollase alla kollased jne). Viltkindaid on ERMis napilt – Pakri saartelt vaid üks paar.

Ehted ja õlarätik

Russwurmi kinnitusel kinnitati käised, iwedail, eest ühe või kahe sõlega, sölja (ringschnalle saksa k), millest kõrgema küljes rippus üks hõberubla, gribbarubl. Preesid olid tavaliselt kullatud, peenelt töödeldud ja neid kutsuti nimega brêska. Need preesid, millel säras kuus klaasitükikest, olid brännstainbrêskar. Tüdrukute kaelakeed koosnesid tavaliselt nurgelistest punastest või ümmargustest sinistest kudrustest; nende otsas rippus üks hõberubla. Kaela ümber kanti preesiga kinnitatud kirjut rätikut, mille peale pandi kirikusse minnes punane ja roheline kitsast siidpaelast lehv.

Noarootsis võeti kampsuni peale kirjud punasemustrilised sitsirätikud, mille otsad pisteti ees kampsuni hõlmade alla. Rätikut on kantud ka kampsuni all. Õlarätik kinnitati eest hõbesõlega.

Soeng
Üsna omapärane ja kena oli palmikute kandmine Vormsi rootsi naistel ja neidudel. Loomulikud juuksed palmitseti punaste ja kollaste lintidega ja nii saadud pletid toodi suurte kaartena kuklast ettepoole meelekohtadele (Schlichtingi tahvel Pulmad Vormsil, joonistus 1852, aastast. K 2102). Taga rippusid mööda selga siidipaelad. Russwurmi järgi olnud samasugune palmikumood 1815, aastani ka Noarootsis. Palmikutest vanemad on niisugused patsid, mis kujundati ühest juuksesalgust, mässides sellele paela spiraalselt ümber. Paelaga spiraalitaoliselt mässides tehtu patsid olid vanasti tarvitusel ka Rootsis ja Soomes.

Noarootsi tüdrukud ja naised põimivad alates 1815. aastast oma blondid juuksed selja taga rippuvatesse patsidesse, mille otstes on punased lehvid, mis paistavad varem olevat olnud Eestimaa maarahva seas üldiselt kasutusel.

Sõrmused olid sel perioodil enamasti abielusõrmustena kasutatud vitssõrmus ja harisõrmuse erinevad tüübid: inglipeasõrmus, kätega sõrmus ERM A 1020:119, ja õiemotiividega harisõrmus, mida kandsid nii mehed kui naised.